Olen blogi pidamise unarusse jätnud, sest suur surve oli teha PÄRIS kodulehte. Nüüd siis on suurem koormus kajastamisel, et peaksin iga kord kui uudiseid on, panema asju kolme kohta. Juhatusse olen jäänud  üksinda, see on nii raske, sest kõik otsused pean üksi tegema, ja vahel on vaeslapse tunne, Et tulen suure kotiga haigeta valutavate jalgadega Tartu, katan laua ja siis... Istun seal üksinda.

Suveplaanid on ikka kehtivad, suvepäevad on 8-10 juulil. Suure suuga lubas tulla Ricardo Mateo, aga ma teda välja kuulutada ei julge, ta on juba korra mind alt vedanud. Telk ja besedka on juba kohal. Mul lihtsalt pole jõudu,  besedkat kokku panna, on juba juuni ukse taga, aga õu on ikka planeerimata ja besedka kokku panemata. Agnes hüppas alt nii, et tema peale lootvad naised peavad isa  tulema kuidagimoodi rongiga või  tont teab millega. Ma saan Veriorale minna vastu  rongijaama, aga kes nii  jaksab tulla, mitme rongiga ja kuidas tagasi saab jne. Hea tahtmise juures saab ikka. Tundub, et me ühingu suvepäevad ja ühingu eksisteerimine üldse tükivad kuidagi haledaks ja ära vajuma